Hiljutises Library Journalis kirjutab John Berry, et soovis ajaga kaasas käia kannatab nii eriala, selle oskuste, hariduse kui ka raamatukogu senine olemus ja maine. Võib-olla ehk soovimatult, kuid liigutakse selles suunas, kus edasimineku asemel toimub hoopis taandareng.
Raamatukogud on muutumas supermarketite taolisteks asutusteks, kus palju on iseteenindust ja robotlikku teenindust. Tähtis ei ole töötajate erialane ettevalmistus, neile esitatavad nõuded ja oskused (a la teatmeteeninduses hakkama saamine, teabe kirjeldamine ja märksõnastamine jms), vaid neil tuleb täita väga lihtsaid, spetsiifilist ettevalmistust mittevajavaid ülesandeid.
Berry süüdistab sellises arengus raamatukogude juhte, kel on (kaasaegne) juhtimis- ja mitte raamatukogundusharidus ning üritavad raamatukogugi juhtida kui misiganes muud ettevõtet. Samuti kritiseerib ta erialakoolitust, kus hea hariduse andmisel on mureks hoopis õppekava säilitamine ülikoolis, mitte aga eriala arengule keskendumine. Õppekavadest on välja jäetud palju erialaspetsiifilist, mis asendatud nn üldainete jms-ga.
Eestis on sellisele tendentsile enim ja kõige valjemalt tähelepanu juhtinud Mati Muru oma artiklitega ajakirjas Raamatukogu, kus ta on kritiseerinud meie eriala arenguid ja kutseõpet, ka kasutusele võetavaid uusi mõisteid, mida ehk teinekord liig kergekäeliselt tehakse.
Ise ma asju nii tumedates toonides ei näeks. Mõtlema ärgitamiseks ja tähelepanu juhtimiseks tuleb äärmuslikult esineda. Elame muutuval ajal, muutusi tuleb jälgida ja üritada end uutesse oludesse sobitada, seda peaks aga katsuma teha mõistlikult. Midagi ära lõhkuda on väga lihtne, üles ehitada aga raske. Muutused põhjustavad ebamugavust, kuid need tuleb tervelt üle elada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar