Kuigi automatiseerimisest raamatukogudes räägitakse juba aastakümneid, siis kohtab veel ikka küsimust: kas ja miks ma pean oma töö automatiseerima?
Mõnes kontekstis on see jahmatav - kuidas siis tänapäeval võib veel nii küsida? Ja on kontekste, kus see on argipäev ehk ei "midagi erilist". See on meie reaalsus, et elame ajal, kus infotööski saab välja tuua samal ajal eksisteerivad erinevad ajastud: kes on automatiseeritud, järgivad arenguid infomaailmas ja püüvad uute võimalustega sammu pidada ning isegi realiseerida (Eestist siin hetkel küll väga head näidet tuua ei ole) ja teiselt poolt need, kes alles arutlevad, kas mu kataloog peaks olema elektrooniline või mitte; veebis ei ole nende olemasolust praktiliselt mingeid märke (ei ole kõige lihtsamatki veebilehte kontaktinfoga) jms.
Seda viimast aga kaasajal enam tolereerida siiski ei saa, sest üsna tõenäoliselt toob see kaasa asutuse uste sulgemise. Kui lähiajal see võiks juhtuda, on muidugi raske öelda, kuid kõik ühiskonna arengud viitavad, et üsna peagi.
Neid põhjuseid on mitmeid, millest olulisem on et uus, digiajastul üles kasvav põlvkond toimetab ühiskonnas teisiti. Muuhulgas on ka tema arusaam ja suhtumine raamatusse ning raamatukogusse erinev varasematest põlvkondadest.
Viimase aasta jooksul on neist asjust ka meie erialaringkondades tasapisi rääkima hakatud, kindlasti on see arutelumaterjal pikemaks ajaks, sest oleme ju alles selle tee algul ja ega keegi praegu tea, kuhu välja jõuda võiks. Postitan siinkohal viite oma eelmise aasta kevadel TÜ VKA Raamatukogunduse ettekandepäeval tehtud ettekande slaididele, kus sel teemal rääkisin ja mõtlema kutsusin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar