Käesoleva postituse ajendas tänase Päevalehe artikkel Säästuaeg rapib raamatukogusid. Ei ole siin eriti meie nn päevapoliitilistel teemadel sõna võtnud, aga seekord siis teisiti.
Meie raamatukogud on meie kasutajate nägu. Üks ei eksisteeri teiseta, raamatukogud ei ole asjad iseeneses. Kuni meie kasutajad (ehk rahvaraamatukogu kontekstis avalikkus) ei ütle, millist raamatukogu ta tahab (läbi kasutamise, poliitika, seadusandluse jms) - ta seda ka ei saa. Kui ühiskond esitab nõudmise, siis on seda põhjust ka täita - muidu aga võib olla nii või naa või kuidas juhtub (kui traditsiooniline, tädistunud, automatiseeritud jms).
Meile nii meeldib end raamaturahvaks pidada, aga kui aus olla ja meie raamatukogudele vaadata - siis mina küll aru ei saa, millele see baseerub?! (vaid sellele, et kunagi üks meie suurmees ütles nii?)
Meile meeldib end haritud ja kultuurrahvaks pidada - kuid millele tuginedes? Millest näiteks algab üks kool? Aga mis seisus on meie paljud kooliraamatukogud? (rääkimata kontekstist, kust saab noor ilmakodanik oma esimese raamatukogu kogemuse!)
Kui kohalikus omavalitsuses töötavad inimesed ise raamatukoguteenuseid ei kasuta, siis nad ei mõista kohaliku raamatukogu tähtsust. Kui näiteks kohalikes töötutes ja teistes elu hammasrataste vahele jäänutes nähakse vaid tüütut koormat oma rahakotile ning kuidagi ei olda kursis sellega, mil moel üks kaasaegne raamatukogu võiks aidata neid probleeme lahendada - siis paremat pole meil oodata.
Paljudes valdkondades on praegu kitsas, aga seda paremini tulekski mõelda, kuskohalt kärpida. Nii mõnigi kord võivad uisapäisa tehtud otsused meile hiljem väga kalliks maksma minna, ega näiteid pole vaja ju kaugelt otsima minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar