kellele on rahvaraamatukogud?

Alates 20. oktoobrist võib täheldada raamatukoguringkondades teatavat segadust ja nõutust. Põhjuseks hr kultuuriministri sõnavõtt iga-aastastel raamatukogupäevade avamisel Paides. Ja viimase nädala jooksul on pälvitud ka ohtralt meedia tähelepanu, mille käivitas ministri intervjuu eelmisel neljapäeval Eesti Päevalehele (artikleid, arvamusi ja kommentaare saab lugeda Tallinna Keskraamatukogu poolt koostatud lingikogu vahendusel).

Nõutu olemiseks ja meelepahaks annavad põhjust kultuuriministri plaan hakata rahvaraamatukogudele ette kirjutama, mida raamatukogud võivad riigi raha eest komplekteerida ning embargo perioodi seadmine uudiskirjanduse jõudmisele raamatukokku (a la see on hetkel muusikal näiteks). Väga rumalad mõtted mõlemad, kuna sellistel lahendustel ei oleks võitjaid. Rahvaraamatukogude komplekteerimisrahad on väga väikesed, samas kui lugejate ning külastuste arvud on järjest tõusnud. Raamatukogul ei ole mõtet (ega võimalustki) tellida sellist kirjandust, mis jääb riiulitele tolmu koguma. Rahvaraamatukogu ülesanne ei ole kultuuripärandi säilitamine (selleks on meil teised raamatukogud), tema ülesanne on teha kättesaadavaks võimalikult laiaulatuslikult seda materjali, mis tema kasutajaid huvitab.
Hea mõte oleks värskenduseks lugeda UNESCO rahvaraamatukogude manifesti, kus muuhulgas seisab:

"Raamatukogus peab olema kõigi vanusegruppide infovajadusi rahuldavaid teavikuid. Kogud ja pakutavad teenused peavad kõrvuti traditsiooniliste teavikutega hõlmama kõiki meedialiike ja tänapäevase infotehnoloogia rakendusi. Teenuste pakkumisel ja kogude arendamisel on peatähtis lähtuda kvaliteedist ning arvestada kohalikke vajadusi ja olusid. Pakutavad teavikud peavad kajastama tänapäeva suundumusi ja ühiskonna arengut, samuti inimkonna püüdlusi ja saavutusi ajaloo jooksul. Kogude ja teenuste arendamisel on välistatud igasugune ideoloogiline, poliitiline ja usuline tsensuur või kommertseesmärkidest lähtuv surve."

Eelnevast lähtuvalt tahaksin välja tuua, et meil juba rikutakse seda niigi, kuna rahalistel ja ka vastava seadusandluse puudumisel enamikest rahvaraamatukogudest ei ole täna võimalik leida ega laenutada teavikuid kõikidest meedialiikidest, seda sh tänase IT rakenduste vahendusel (juba eespool nimetatud muusika, aga ka filmid, e-raamatud jne).
Nüüd aga läheme siis veelgi enam ajas tagasi, ei võimalda ka trükitud raamatuid enam - võib-olla paneks need kohad siis kohe kinni, mida siin enam venitada? Rahvaraamatukogu väljasuretamiseks seda toimuvat ju nimetada saab - ei millekski vähemaks. (Raamatukoguhoidjate palka, võimalust täiendkoolitusteks jne ei hakkaks siinkohal teemaks võtmagi!)

See on suurepärane, kui palju meil praegu ilmub erinevat kirjandust. See on tore, et meil on huvitavaid ja väga erinäolisi kirjanikke - aga kulla inimesed, ärge sülitage kaevu, millest te ise joote! Miski sandikopika pärast tüli kiskumine ringkonnaga (raamatukogude ja nendes töötajatega), kes teid tegelikult toidab on ikka äärmiselt rumal ja lühinägelik küll :(

Rahvaraamatukogud on koht kõigile: nii eliitkultuuri huvilistele, kui ka tavakodanikele, sh kerget meelelahutust otsivatele kodanikele. Just kultuuri- ja haritlasringkondadest kõlab see, et Eesti ühiskond pole piisavalt salliv, tolerantne jne. Aga mida nüüd siis ise tehakse? Sildistatakse! Rahvaraamatukogud on just need avalikud kohad, kuhu erinevad inimesed saavad tulla ja olla, ilma, et neid eelarvamuslikult koheldaks, lahterdataks jne.