... ehk mõningaid tähelepanekuid neljapäeval rahvusraamatukogus toimunud VI Infopoliitika foorumilt.
Varasemalt on olnud tegemist huvitavate üritustega, vahepeal ei ole üritus mitmel aastal toimunud ja kui nüüd hea teema "Mitu väravat on kombeks? Kultuuriportaalid Eestis" välja kuulutati, oli huvi taas minna. Kahjuks tuli aga pettuda. Juba ürituse kavaga tutvudes võis selle tihedusest ja vormist näha, et arutelusid ning diskussioone oodata ei ole - ehk siis foorumit selle olemuslikus tähenduses ei toimu. Jäi siiski lootus, et räägitakse teemast ehk infopoliitikast lähtuvalt ja konkreetse ürituse teemagi järgi ju püstitatakse küsimus: mitu väravat on kombeks? Ehk milline on siin meie poliitika?
Millega üritusel valdavalt tegeleti, oli oma teenuse lihtlabane tutvustus ehk jutustati ümber seda, mida igaüks ise veebivahenduselgi tähele panna võib. Tekkis ootamatu paralleel ~15 aasta taha, kui graafiline veebibrauser oli tulnud ja järjest kodulehekülgi tegema hakati ning neist siis vaimustunult teistele räägiti. Ja paralleel on seda kõnekam, et palju tutvustatavast on ka selle aja tasemel - ikka veel veebi 1. põlvkonna võimalustest lähtuvad lahendused, kui juba ootaks ikka tänapäevaseid asju! (Sotsiaalse veebi ehk veeb 2.0 ja semantilise veebi ehk veeb 3.0 võimalused, samuti elementaarne ressursside leitavus Google jt üldlevinud otsisüsteemide vahendusel.)
Jahmatav oli ka kolleegi (TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudist) paralleel interneti ja raamatukogu omavahelise suhte metafoorist, mis samuti 15 või rohkema aasta tagune. Sellest ajast on palju muutunud: nii interneti kui raamatukogu olemuslikus arengus :)
Pole midagi halba oma teenuse-toote tutvustamises, küsimus on lihtsalt vormis ja kontekstis. Üritusel sai ülevaate, mida meie mäluasutustes parasjagu tehakse. Näha sai ka, et igaüks jätkuvalt ajab oma rida (ja hädaldab, et raha ei ole) - kuid milline võiks siis olla meie infopoliitika selles kontekstis - seda see üritus ei käsitlenud.
2 kommentaari:
Finantsid ja koostööraskused on tõepoolest tüüpiline "Eesti asi" nii hariduses (sh infoteaduslikus) kui muudes valdkondades...
Et asi vaid etteheite tasandile ei jääks, siis eks tegelikult ole siin ka põhjused teada: ressursse, eriti inimressursse, napib. Me räägime palju koostööst ja konkurentsi olulisusest, kuid enamasti on meil see konkurss ebaterve! Meil on nii levinud enese kiitmine teis(t)e arvelt :( Ja mulle tundub, et koostööd sageli ei tehta seetõttu, et kohe võib järgneda ühe partneritest mittevajalikuks kuulutamine (a la kui seda võib teha koos, miks siis on mõlemat vaja jms).
Postita kommentaar