Hea kolleeg Karin TLÜst tutvus käesoleva blogiga ja arvas, et järgnev materjal võiks siia sobida: eelmise nädala The Economist'ist pärinev artikkel National libraries start to preserve the web, but cannot save everything.
"[...]Adam Farquhar, in charge of digital projects for the British Library, points out that the world has in some ways a better record of the beginning of the 20th century than of the beginning of the 21st."
"[...]In 2003 eleven national libraries and the Internet Archive launched a project to preserve “born-digital” information: the kind that has never existed as anything but digitally. Called the International Internet Preservation Consortium (IIPC), it now includes 39 large institutional libraries. But the task is impossible. One reason is the sheer amount of data on the web. The groups have already collected several petabytes of data (a petabyte can hold roughly 10 trillion copies of this article)."
"[...]The daily death of countless websites has brought a new sense of urgency—and forced libraries to adapt culturally as well. Past practice was to tag every new document as it arrived. Now precision must be sacrificed to scale and speed. The task started before standards, goals or budgets are set. And they may yet change. Just like many websites, libraries will be stuck in what is known as “permanent beta”.
Tekst on ise kõnekas ja artikli järel olevad kommentaarid ka täiendavad seda. Niipalju vaid lisaks veel omalt poolt, et artikli pealkiri on natuke desinformeeriv, kuna rahvusraamatukogud on juba ammu veebiressursside talletamisega alustanud (sh Eesti Rahvusraamatukogu), iseasi - mis mahus. Kuna kõike talletada ei saa (ja kas peakski?), raha ei ole jms.
Põnev uudis Novaatori vahendusel: Google avaldab Surnumere kirjarullid.
"Surnumere kirjarullid on maailma ühed kõige tähtsamad, salapärasemad ja äärmiselt piiratud ligipääsuga muistsed tekstid, kuid varsti saab igaüks neid guugeldada."
Hea näide sellest, kus küsimusele digiteerida või mitte, pole kahtlustki jaatavas vastuses :)
20.-30. oktoober toimuvad Eestis iga-aastased raamatukogupäevad. Kooskõlas selleaastase Lugemisaastaga on päevade teemaks "Jah lugemisele!" - ürituste lähema kavaga on võimalik tutvuda ERÜ kodulehe vahendusel.
8.-14. novembril toimub aga Põhjamaade raamatukogunädal "Maagiline Põhjala", mille raames toimub üritusi ka Eesti raamatukogudes ja mille kohta lähemalt saab lugeda ettevõtmise kodulehelt.
Tänasest Postimehest saab lugeda uuringutulemustest, mille järgi 78 protsenti firmadest kasutab turunduses sotsiaalmeediat. "Internetiturunduse agentuur DreamGrow korraldas augustis läbi sotsiaalse meedia uuringu, millest selgus, et üllatavalt paljud tegelevad lisaks tavakanalites turundamisele veel ka sotsiaalses meedias." - Tea, kas see ikka on üllatav, kui panna tähele, palju sellest meedias või eravestlusteski juttu tehakse :) Iseasi on omamoodi Facebooki buum Eestis sel aastal! (Mille juures omakorda on tore, et see ka Eesti suuremad raamatukogud jt mäluasutusedki on kaasanud :))
Eelmisel suvel Oxfordis käies olin esialgu natuke üllatunud, kui panin tähele läbi mille ülikool end reklaamib: tuntud kirjandusteosed ja filmid. Need, mille tegevus toimub Oxfordis ja/või mis on seal kirjutatud ja/või filmitud. Tundub mõistlik, miks siis üllatav? Aga sellepärast, et kas tõesti "Harry Potter"i abil peab reklaamima nii soliidset ja kuulsat asutust kui Oxfordi ülikool!? Kuid järele mõeldes - miks mitte, kui see toob huvilisi ja kuulsust juurde!
Fotol on "kuulsaks saanud" Christ Church College Hall, kus filmiti "Harry Potter"it.
Läinud nädalal kohtasin sarnast fenomeni Uppsalas, kui nii ülikooliraamatukogu kui Toomkiriku muuseumi giid tõid ise jutu sees välja, kuidas lapsed tunnevad neil koha (või asja) ära kui millegi tuttava "Harry Potter"i filmidest.
Ülemisel pildil on nn Harry Potteri raamatukogu ehk siis Uppsala Ülikooli raamatukogu vanade ja haruldaste raamatute kogu ja alumisel üks lugemissaalidest.
Uppsalas ei ole "Harry Potter"it küll filmitud, aga sarnaselt Oxfordile ei pane nad pahaks, et uus põlvkond nendega sedapidi tutvust teeb - võtab omaks populaarse raamatu/filmi järgi.
(Toomkiriku muuseumis on eksponeeritud mh vaimulike rüüd, mis kõik ei olegi kaetud pühade stseenidega piiblist vms, vaid neil võib leida draakoneid ja greifegi! :)
Uppsala Ülikooli raamatukogu vana kogu puhul torkas eraldi silma ka nende avatus kasutajatele ehk siis Põhjamaadele omane juurdepääs kõigile. Igaüks (olemata ülikooliga seotud, Rootsiga seotud, ekstra loata jne) võib minna ja sealsete vanade raamatutega tutvust teha.
... ehk mõningaid tähelepanekuid neljapäeval rahvusraamatukogus toimunud VI Infopoliitika foorumilt.
Varasemalt on olnud tegemist huvitavate üritustega, vahepeal ei ole üritus mitmel aastal toimunud ja kui nüüd hea teema "Mitu väravat on kombeks? Kultuuriportaalid Eestis" välja kuulutati, oli huvi taas minna. Kahjuks tuli aga pettuda. Juba ürituse kavaga tutvudes võis selle tihedusest ja vormist näha, et arutelusid ning diskussioone oodata ei ole - ehk siis foorumit selle olemuslikus tähenduses ei toimu. Jäi siiski lootus, et räägitakse teemast ehk infopoliitikast lähtuvalt ja konkreetse ürituse teemagi järgi ju püstitatakse küsimus: mitu väravat on kombeks? Ehk milline on siin meie poliitika?
Millega üritusel valdavalt tegeleti, oli oma teenuse lihtlabane tutvustus ehk jutustati ümber seda, mida igaüks ise veebivahenduselgi tähele panna võib. Tekkis ootamatu paralleel ~15 aasta taha, kui graafiline veebibrauser oli tulnud ja järjest kodulehekülgi tegema hakati ning neist siis vaimustunult teistele räägiti. Ja paralleel on seda kõnekam, et palju tutvustatavast on ka selle aja tasemel - ikka veel veebi 1. põlvkonna võimalustest lähtuvad lahendused, kui juba ootaks ikka tänapäevaseid asju! (Sotsiaalse veebi ehk veeb 2.0 ja semantilise veebi ehk veeb 3.0 võimalused, samuti elementaarne ressursside leitavus Google jt üldlevinud otsisüsteemide vahendusel.)
Jahmatav oli ka kolleegi (TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudist) paralleel interneti ja raamatukogu omavahelise suhte metafoorist, mis samuti 15 või rohkema aasta tagune. Sellest ajast on palju muutunud: nii interneti kui raamatukogu olemuslikus arengus :)
Pole midagi halba oma teenuse-toote tutvustamises, küsimus on lihtsalt vormis ja kontekstis. Üritusel sai ülevaate, mida meie mäluasutustes parasjagu tehakse. Näha sai ka, et igaüks jätkuvalt ajab oma rida (ja hädaldab, et raha ei ole) - kuid milline võiks siis olla meie infopoliitika selles kontekstis - seda see üritus ei käsitlenud.
Kohe-kohe algab kool ja nii on hariduse teema (taas) päevakorral. Tõusetuvad jutud hariduse tähtsusest, välja tuuakse koolide ja erialade pingeread, käsil on haridusreform, tekivad küsimused, kas õppida Eestis või välismaal jpm.Olles ise igapäevaselt osaline Eesti kõrgharidussüsteemis ja nähes meil toimuvat nö jooksvalt ja vahetult, siis minule tunduvad need jutud sageli jutud jutu pärast, kui midagi tegelikult parandada ja paremini teha soovivad. Praktikute hulgas on kirumine väga levinud, nagu ka arvamus, et küll mujal on asjad ikka paremini kui meil endil - me oleme uskumatult ebakindlad ja vähese eneseusuga rahvas! Kõik aga, kel võimalust olnud asju näha ja kogeda nii siin kui seal, teavad et on head ja halba nii siin kui seal ja see ongi normaalne asjade käik :)Mulle tundub, et meile küll meeldib ja me räägime, et haridus on tähtis.. kuid me väga ei käitu selle järgi tegelikkuses! Eestis saab väga paljudel juhtudel läbi tegelikult nö formaalset haridust omades. Ja pole siis ime, et me nii ebakindlad oleme! Kui olla asi ise õppinud, mingi lühikursuse läbinud vms - siis selle läbi ei saa kindlust, et ma sellest asjast ikka kõike tean ja oskan. Ise õppimine on väga oluline, kuid ta on vaid komponent suuremas hariduse omandamise süsteemis. Ja kui jääb omandamata pilt suuremast tervikust, siis on väga keeruline sellesse täisväärtuslikult panustada, seda arendada ja maailmatasemel hoida.Kui vaadata raamatukogu- ja infoteaduste (sh kõik mäluasutused!) valdkonda, siis maailmas esirinnas on kindlasti need, kus erialaringkonnad väärtustavad erialaharidust!
Huvitav lugemine sotsiaalmeedia (eriti blogide) kasutusest Suurbritannias: Public Library 2.0: Culture Change? ajakirjas Ariadne."...In aiming to discover the level of engagement of UK public libraries with Library 2.0, I specifically concentrated on blogging in order to narrow the focus of the research to a scope that was achievable given the time constraints. I also felt that blogs are perhaps the most versatile Web 2.0 tool at libraries’ disposal, so that taking a snapshot of blog activity would give a pretty good idea of their wider engagement with Web 2.0 tools. Consequently, I tried to find as many UK public library blogs as I could. Further to this end, I wanted to explore the attitudes and behaviours of public librarians towards the use of Library 2.0 in their libraries which I did with an online survey."
Ühte asja ootasin ma sellelt ürituselt kindla peale: reedel oli plenaaristungi esinejaks Hans Rosling!
Mina sain temaga nö tuttavaks TED-ettekannete kaudu ja seetõttu ootasin vahetut ülesastumist huviga! Ning ei pidanud ka pettuma :) Huvilised saavad hr Roslingi ettekandeid video vahendusel vaadata-kuulata tema veebilehel.
Väga meeldis mulle ka rootslaste promokampaania raamatukogudele: Library Lovers.
Nagu nii pildilt, kui ka viidatud veebilehelt näha saab, on kujundus väga silmatorkav! Ja kui linnas sõidavad trammid, mis on roosade südametega kaetud, siis ei saa tähelepanu tulemata jääda! Rootsis ei ole rahvuslikku raamatukogu poliitikat - selle saavutamine on kampaania peamine eesmärk.
