raamatudoomino

pilte Kohila raamatukogust

Üksjagu raamatukogusid on viimasel ajal saanud endale uued, kaasaegsed ruumid. Näiteks Raplamaal Kohilas renoveeriti- ehitati raamatukoguks ümber vana mõisa ait-kuivati. Raamatukogu sai juurde palju ruumi ja pinda, et paremini teha kättesaadavaks oma kogud ja teenused, kuid võimaluse tegutseda ka kultuuriasutusena laiemalt (näitused, huvialaringid jne). Raamatukogus toimuva kohta saab ülevaate nende blogi vahendusel. Nüüd aga mõned pildid raamatukogu interjöörist:

Väga meeldiv ja õdus koht.

raamatukogundust õppima!

Vaatan, et ma ei ole siin meie (st TÜ VKA IHO) videosid tutvustanudki! Selle vea peab aga kohe parandama; alustan kõige viimasest, mis on sel varakevadel etenduskunstide tudengite poolt tehtud humoorikas klipike Fanatt

See on tõepoolest klassika - pea kõik raamatukogundus ja infokeskkonnad erialale sisseastujad alustavad oma juttu sellega, et neile meeldib väga lugeda :) (Veel videosid leiab lisaks YouTube'ile ka IHO kodulehelt!)

Ja natuke uudiseid: lisaks rahvusvahelisele akrediteerimisele 3 aastat tagasi läks meil hästi üleminekuhindamine sel kevadel ka Eestis. Kuidas täpselt erinevaid õppekavu Eesti kõrgkoolides hinnati, sellega saab tutvuda Eesti Kõrghariduse Kvaliteediagentuuri infolehe vahendusel. Hea uudis on meil kõigile magistriõppe huvilistele-ootajatele: 2012 saab asuda õppima Organisatsiooni infotöö õppekavale! (Tegemist on 4+1 süsteemiga meie vilistlastele.)

olukorrast rahvaraamatukogudes

Postitan viite Tallinna Keskraamatukogu direktori Kaie Holmi põhjalikule ülevaatele "Olukorrast rahvaraamatukogudes" viimases Sirbis. Süvenenud kirjatöö olukorra kohta Eesti rahvaraamatukogudes. Kes kui palju rahastab, mida selle eest saab, mis üldse on võimalik.

meedia ja sisupakkumise tulevikust

Kus maal siis parasjagu ollakse ning kuhu teel ollakse sisupakkumisega sel muutuva meedia ja ärimudelite ajastul?
Futurist Gerd Leonardi asjalik ja illustreeritud loeng The Future of Media ...and Content in the Cloud Google Tech Talki vahendusel:

Infotöötaja vaatevinklist väga sümpaatne, sest meid on ikka vaja ("curation is king!"), kuna keegi peab parema, väärtuslikuma materjali kogu pakutavast hulgast välja filtreerima jne :)

kultuurist raamatukogus

Mõned mõtted pärast TV3 saadet Kolmeraudne ja need hr kultuuriministri poolt väljaöelduga seoses.
Kas meie e-riik areneb nüüd siis pigem selles suunas, et kultuuri igas mõttes see kaasama ei saa? Kultuuriväljaanded (SA Kultuurileht väljaanded) võivad ju riigi (st maksumaksja) raha eest saada kinni makstud, olla internetiski suuremal või vähemal määral tasuta loetavad - kuid rahvaraamatukogud (iga viimane kui üks!) ostku need endale (riigi ehk taas maksumaksja raha eest!) trükitud kujul ka riiulitesse tolmu koguma!? Sest mõni kangekaelselt arvab, et nii on õige. Selle asemel, et arendaks siis nende kultuuriväljaannetega parem selle sama raha eest välja ühe korraliku e-väljaannete süsteemi ja annaks rahvale (sh rahvaraamatukogudele) need kasutada. Kui peale maksta, maksaks siis juba sinna, mis ka mõtet omaks. Internetis surfates on nendes väljaannetes leiduvate tekstide ülesleitavuse tõenäosus kordades suurem, kui kuskil riiulis tolmu kogudes. Ja nooremad põlvkonnad ei tule neid neist riiuleist otsima (kui on lootus, et Eesti ääremaadel on selliseid inimesi veel palju alles).

Ja teine mõte on hoopis põhimõttelisem. Meie kultuuriministri arvates on rahvaraamatukogu esmane ülesanne (sest ta allub kultuuriministeeriumile) rahvuskultuuri säilitamine ja kättesaadavaks tegemine. Kõik muu aga teisejärguline. See on ministrihärral väga ekslik arusaam. Rahvaraamatukogu ei ole ainult kultuuriasutus! Rahvaraamatukogu on ennekõike infoasutus, ta on haridusasutus, järjest enam sotsiaalasutus. Rahvaraamatukogu on kindlasti ka meelelahutusasutus.
Eelnev on, millisena nähakse rahvaraamatukogu maailmas. Kas Eestis on plaan asuda liikuma mingis oma suunas? Aga võib-olla kuuluvad me rahvaraamatukogud vale ministeeriumi alla - sealne nägemus tundub küll liiga kitsas olema.

Lõpetuseks veel: mis üldse on Eestis ühiskondlik tellimus rahvaraamatukogudele? Mida, milliseid teenuseid Eesti avalikkus neilt ootab? Klassikaline raamatute laenutamise koht on jäänud eilsesse päeva, kui rääkida selle valdkonna erialasest arengust ja suundadest.

kellele on rahvaraamatukogud?

Alates 20. oktoobrist võib täheldada raamatukoguringkondades teatavat segadust ja nõutust. Põhjuseks hr kultuuriministri sõnavõtt iga-aastastel raamatukogupäevade avamisel Paides. Ja viimase nädala jooksul on pälvitud ka ohtralt meedia tähelepanu, mille käivitas ministri intervjuu eelmisel neljapäeval Eesti Päevalehele (artikleid, arvamusi ja kommentaare saab lugeda Tallinna Keskraamatukogu poolt koostatud lingikogu vahendusel).

Nõutu olemiseks ja meelepahaks annavad põhjust kultuuriministri plaan hakata rahvaraamatukogudele ette kirjutama, mida raamatukogud võivad riigi raha eest komplekteerida ning embargo perioodi seadmine uudiskirjanduse jõudmisele raamatukokku (a la see on hetkel muusikal näiteks). Väga rumalad mõtted mõlemad, kuna sellistel lahendustel ei oleks võitjaid. Rahvaraamatukogude komplekteerimisrahad on väga väikesed, samas kui lugejate ning külastuste arvud on järjest tõusnud. Raamatukogul ei ole mõtet (ega võimalustki) tellida sellist kirjandust, mis jääb riiulitele tolmu koguma. Rahvaraamatukogu ülesanne ei ole kultuuripärandi säilitamine (selleks on meil teised raamatukogud), tema ülesanne on teha kättesaadavaks võimalikult laiaulatuslikult seda materjali, mis tema kasutajaid huvitab.
Hea mõte oleks värskenduseks lugeda UNESCO rahvaraamatukogude manifesti, kus muuhulgas seisab:

"Raamatukogus peab olema kõigi vanusegruppide infovajadusi rahuldavaid teavikuid. Kogud ja pakutavad teenused peavad kõrvuti traditsiooniliste teavikutega hõlmama kõiki meedialiike ja tänapäevase infotehnoloogia rakendusi. Teenuste pakkumisel ja kogude arendamisel on peatähtis lähtuda kvaliteedist ning arvestada kohalikke vajadusi ja olusid. Pakutavad teavikud peavad kajastama tänapäeva suundumusi ja ühiskonna arengut, samuti inimkonna püüdlusi ja saavutusi ajaloo jooksul. Kogude ja teenuste arendamisel on välistatud igasugune ideoloogiline, poliitiline ja usuline tsensuur või kommertseesmärkidest lähtuv surve."

Eelnevast lähtuvalt tahaksin välja tuua, et meil juba rikutakse seda niigi, kuna rahalistel ja ka vastava seadusandluse puudumisel enamikest rahvaraamatukogudest ei ole täna võimalik leida ega laenutada teavikuid kõikidest meedialiikidest, seda sh tänase IT rakenduste vahendusel (juba eespool nimetatud muusika, aga ka filmid, e-raamatud jne).
Nüüd aga läheme siis veelgi enam ajas tagasi, ei võimalda ka trükitud raamatuid enam - võib-olla paneks need kohad siis kohe kinni, mida siin enam venitada? Rahvaraamatukogu väljasuretamiseks seda toimuvat ju nimetada saab - ei millekski vähemaks. (Raamatukoguhoidjate palka, võimalust täiendkoolitusteks jne ei hakkaks siinkohal teemaks võtmagi!)

See on suurepärane, kui palju meil praegu ilmub erinevat kirjandust. See on tore, et meil on huvitavaid ja väga erinäolisi kirjanikke - aga kulla inimesed, ärge sülitage kaevu, millest te ise joote! Miski sandikopika pärast tüli kiskumine ringkonnaga (raamatukogude ja nendes töötajatega), kes teid tegelikult toidab on ikka äärmiselt rumal ja lühinägelik küll :(

Rahvaraamatukogud on koht kõigile: nii eliitkultuuri huvilistele, kui ka tavakodanikele, sh kerget meelelahutust otsivatele kodanikele. Just kultuuri- ja haritlasringkondadest kõlab see, et Eesti ühiskond pole piisavalt salliv, tolerantne jne. Aga mida nüüd siis ise tehakse? Sildistatakse! Rahvaraamatukogud on just need avalikud kohad, kuhu erinevad inimesed saavad tulla ja olla, ilma, et neid eelarvamuslikult koheldaks, lahterdataks jne.