Eelmisel suvel Oxfordis käies olin esialgu natuke üllatunud, kui panin tähele läbi mille ülikool end reklaamib: tuntud kirjandusteosed ja filmid. Need, mille tegevus toimub Oxfordis ja/või mis on seal kirjutatud ja/või filmitud. Tundub mõistlik, miks siis üllatav? Aga sellepärast, et kas tõesti "Harry Potter"i abil peab reklaamima nii soliidset ja kuulsat asutust kui Oxfordi ülikool!? Kuid järele mõeldes - miks mitte, kui see toob huvilisi ja kuulsust juurde!
Fotol on "kuulsaks saanud" Christ Church College Hall, kus filmiti "Harry Potter"it.
Läinud nädalal kohtasin sarnast fenomeni Uppsalas, kui nii ülikooliraamatukogu kui Toomkiriku muuseumi giid tõid ise jutu sees välja, kuidas lapsed tunnevad neil koha (või asja) ära kui millegi tuttava "Harry Potter"i filmidest.
Ülemisel pildil on nn Harry Potteri raamatukogu ehk siis Uppsala Ülikooli raamatukogu vanade ja haruldaste raamatute kogu ja alumisel üks lugemissaalidest.
Uppsalas ei ole "Harry Potter"it küll filmitud, aga sarnaselt Oxfordile ei pane nad pahaks, et uus põlvkond nendega sedapidi tutvust teeb - võtab omaks populaarse raamatu/filmi järgi.
(Toomkiriku muuseumis on eksponeeritud mh vaimulike rüüd, mis kõik ei olegi kaetud pühade stseenidega piiblist vms, vaid neil võib leida draakoneid ja greifegi! :)
Uppsala Ülikooli raamatukogu vana kogu puhul torkas eraldi silma ka nende avatus kasutajatele ehk siis Põhjamaadele omane juurdepääs kõigile. Igaüks (olemata ülikooliga seotud, Rootsiga seotud, ekstra loata jne) võib minna ja sealsete vanade raamatutega tutvust teha.
... ehk mõningaid tähelepanekuid neljapäeval rahvusraamatukogus toimunud VI Infopoliitika foorumilt.
Varasemalt on olnud tegemist huvitavate üritustega, vahepeal ei ole üritus mitmel aastal toimunud ja kui nüüd hea teema "Mitu väravat on kombeks? Kultuuriportaalid Eestis" välja kuulutati, oli huvi taas minna. Kahjuks tuli aga pettuda. Juba ürituse kavaga tutvudes võis selle tihedusest ja vormist näha, et arutelusid ning diskussioone oodata ei ole - ehk siis foorumit selle olemuslikus tähenduses ei toimu. Jäi siiski lootus, et räägitakse teemast ehk infopoliitikast lähtuvalt ja konkreetse ürituse teemagi järgi ju püstitatakse küsimus: mitu väravat on kombeks? Ehk milline on siin meie poliitika?
Millega üritusel valdavalt tegeleti, oli oma teenuse lihtlabane tutvustus ehk jutustati ümber seda, mida igaüks ise veebivahenduselgi tähele panna võib. Tekkis ootamatu paralleel ~15 aasta taha, kui graafiline veebibrauser oli tulnud ja järjest kodulehekülgi tegema hakati ning neist siis vaimustunult teistele räägiti. Ja paralleel on seda kõnekam, et palju tutvustatavast on ka selle aja tasemel - ikka veel veebi 1. põlvkonna võimalustest lähtuvad lahendused, kui juba ootaks ikka tänapäevaseid asju! (Sotsiaalse veebi ehk veeb 2.0 ja semantilise veebi ehk veeb 3.0 võimalused, samuti elementaarne ressursside leitavus Google jt üldlevinud otsisüsteemide vahendusel.)
Jahmatav oli ka kolleegi (TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudist) paralleel interneti ja raamatukogu omavahelise suhte metafoorist, mis samuti 15 või rohkema aasta tagune. Sellest ajast on palju muutunud: nii interneti kui raamatukogu olemuslikus arengus :)
Pole midagi halba oma teenuse-toote tutvustamises, küsimus on lihtsalt vormis ja kontekstis. Üritusel sai ülevaate, mida meie mäluasutustes parasjagu tehakse. Näha sai ka, et igaüks jätkuvalt ajab oma rida (ja hädaldab, et raha ei ole) - kuid milline võiks siis olla meie infopoliitika selles kontekstis - seda see üritus ei käsitlenud.
