teisipäev, 5. juuli 2011

suvine lugemissoovitus!

Suvel on rohkem mahti lugeda ja nii mõtlesingi siin üht head raamatut soovitada! Seda enam, et raamat on ilmunud eesti keeleski: Peter F. Drucker "Juhtimise väljakutsed 21. sajandiks" (originaalis 1999, eesti keeles 2003).
Pealkiri otseselt meie erialadele ei viita, kuid kui nimetada märksõnu nagu infotöö, infoajastu, infojuhtimine, teadmustöötaja, inforevolutsioon - siis seosed tekivad ja neist ongi palju siin ka juttu. Raamat räägib ühiskonna tulevikust, lähiajal ees ootavatest väljakutsetest.
Termini teadmustöötaja võttis esimesena kasutusele P. Drucker oma 1969. aastal ilmunud raamatus The Age of Discontinuity. Tema järgi on nendeks vaimutöötegijad, kes teenivad elatist teadmisi arendades või kasutades. Neiks on infotehnoloogia valdkonnas töötajad, teadlased, juristid, õpetajad, üliõpilased jt; sh ka raamatukoguhoidjad.
Raamatu sisukord: sissejuhatus: homse päeva "kuumad" teemad; 1. ptk: juhtimise uued paradigmad; 2. ptk: strateegia - uued tõsiasjad; 3. ptk: muutusliider; 4. ptk: informatsiooni väljakutsed; 5. ptk: teadmustöötaja produktiivsus ja 6. ptk: kuidas ennast juhtida.
Natuke kirjutaksin siia veel ka raamatust, selle eelviimaselt leheküljelt:

"...Iseenese juhtimine tähendab aga revolutsiooni inimest puudutavates küsimustes. See nõuab inimeselt, eriti teadmustöötajalt uusi ja enneolematuid asju. Tegelikult nõuab see, et iga teadmustöötaja mõtleks ja käituks nagu ettevõtte tegevjuht. Samuti nõuab see teadmustöötajate mõtete ja tegude peaaegu 180kraadist ärapööramist sellest, mida enamik meist, isegi noorema generatsiooni liikmetest, endastmõistetavaks mõtlemise ja tegutsemise viisiks peab. Tekkis ju märkimisväärne hulk teadmustöötajaid lõppude lõpuks alles põlvkond tagasi.
Tõsise väljakutse sotsiaalsele struktuurile esitab ka rõhuasetuse nihkumine füüsilise töö tegijatelt - kes käituvad nii, nagu tööülesanne või ülemus neil seda teha käsib - teadmustöötajatele, kes peavad juhtima iseennast. Iga olemasolev ühiskond, isegi kõige individualistlikum, peab vähemasti alateadlikult kahte asja iseenesestmõistetavaks: organisatsioonid elavad töötajatest kauem ning enamik inimesi püsib paigal. Iseenese jutimine põhineb täpselt vastupidistel realiteetidel: töötajad elavad tõenäoliselt organisatsioonist kauem ning teadmustöötaja on mobiilne.
USAs on mobiilsus nähtusena omaks võetud. Kuid isegi USAs kujutavad organisatsioonidest kauem elavad töötajad - ning koos sellega ka vajadus olla valmis elu teiseks ehk esimesest erinevaks pooleks - endast revolutsiooni, milleks õigupoolest mitte keegi pole valmistunud. Selleks pole valmis mitte ükski olemasolev institutsioon, kasvõi praegune pensionisüsteem. Ülejäänud arenenud maailmas on aga oodatud ja aktsepteeritud paigalpüsimine. Seda kutsutakse stabiilsuseks..."
Põnevat lugemist!