Aeg lendab ja jah, juba 18 aastat saab täis regulaarsest panustamisest erialaharidusse. Omamoodi ümmargune ja kenasti kolmega jaguv number ning nii mõtlesingi teha väikese tagasivaate.
Kõik sai alguse Tallinna Pedagoogikaülikoolis magistriõpingute ajal ja põhitöö kõrvalt, kui kutsuti õpetama teemasid, millega oma erialases töös tegelesin: infootsing, elektroonilised andmebaasid ja infopakkumine, raamatukogundusliku tarkvara kasutamine. Tollal sugugi ei mõelnud, et võiks seda põhitööna teha, kuid olud ja arvamused muutuvad.
Nii juhtuski, et 2004. aastal läksin põhikohaga lektorina tööle Viljandi Kultuuriakadeemiasse. Olen õpetanud erinevaid infoaineid, nagu infoallikad ja infootsing, infoteenindus, sissejuhatus infoteadustesse, kommunikatsiooniteooriad, sidusinfotööstus, andmebaaside koostamine, äri- ja õigusinformatsioon jt. 2007. aastal olin nõus hakkama raamatukogundus ja infokeskkonnad õppekava programmijuhiks ning nii tekkis lisaks vajadus süveneda kaasaegse raamatukogunduse ja erialase kõrghariduse teemadesse. Olid põnevad ajad, kus muuhulgas sai liitutud erinevate rahvusvaheliste erialaühendustega ja käidud nii üliõpilastega konverentsidel, õppekäikudel kui palju muud :)
2013. aastal toodi meie õppekavad kultuuriakadeemiast üle TÜ ühiskonnateaduste instituuti ja kolm viimast aastat ongi oldud Tartus Toomel.
Üliõpilaste õpetamine ja juhendamine on tore ning tänuväärne tegevus. Õpetaja poolt on see kindlasti andmine, kuid ka tagasi saamine ja seda sageli mitmes etapis - nii vahetult, kui tihti ka pikemas plaanis. (Näiteks vahetult võidakse su peale kuri olla, et sunnid inimest end ületama, kuid hiljem olles sellest edasi liikunud - tullakse tänama.)
Õpetamine on inspireeriv tegevus, sest erinevad vaated ja arutelud näitavad kui kirev võib kontekst olla, milles tegutseme.
Hea õppetöö läbiviimiseks ei piisa ainult (või siis kauaks) tahtest, selleks on vaja väga erinevaid ressursse ja nende arvelt ei tohi kokku hoida.
Foto autor: Lembe Lahtmaa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar