juurdepääs avatud raamatukogust

Tasapisi järjest enam populaarsust koguv avatud juurdepääsu (open access) idee inspireerib maailmas üha huvitavamaid teenuseid looma ja pakkuma. Tekib küsimus, miks ta aga ei inspireeri meie kultuuriväljaannetega seonduvat - oleks igati edumeelne ja väga hästi sobiv lähenemine!? Eriti kui arvestada, et see nn liikumine just kirjastamiskontekstist oma alguse on saanudki. Ja teine ulatuslik kontekst on avatud repositooriumid (Eestis vt näiteks TÜRi oma), millest tuntuim kindlasti on Internet Archive ehk kohad internetis, kuhu materjal paigutada ja kust üles leida.
Internet Archive' üheks ettevõtmiseks on ka Avatud Raamatukogu teenus, millel väga üllas eesmärk: luua veebilehekülg igale raamatule, mis kunagi välja antud.

Eelpool toodu toimub e-keskkonnas, virtuaalruumis. Kuid nagu eelnevast näitestki näha, sobib lähenemise mõttelaad hästi kokku raamatukoguteenuse ideega - teha kättesaadavaks vajalik kirjandus võimalikult paljudele ja kasutajale sobival moel. Nüüd viide taanlaste tegemistele reaalses ruumis: läinud aasta viimases Scandinavian Public Library Quarterly-s tutvustab Jens Thorhauge nende A new ‘open library’ concept - avatud raamatukogu kontseptsiooni rahvaraamatukogudele. Et raamatukogud oleksid kasutaja-, kogukonnasõbralikumad. Sellega kaasneb pikem uste lahtiolek (sisenemine dokumendiga a la meie ID-kaart, mis meilgi paljudes raamatukogudes raamatukogukaardi rolli täidab), olemas on teavikulaenutuseks vajalikud automaadid ja nii saavad inimesed ise laenutada ja tagastada teavikuid ehk tegemist on suuresti iseteenindusraamatukogu kontseptsiooniga. Tegutseda võib muulgi moel: kasutada arvutit, korraldada üritusi jms - kui ruumid võimaldavad. Raamatukoguhoidja ei pruugi alati kohal ollagi ehk raamatukogu avatud olekuaeg on pikem kui raamatukoguhoidja tööpäev. Taanlased on seda lähenemist erinevates piirkondades katsetanud ja väidetavalt keegi veel väga pahatahtlikult ei olegi käitunud - kogukond hoiab ise asjadel silma peal!

veelkord olukorrast rahvaraamatukogudes

Arvamuste avaldamine rahvaraamatukogu ja tema kogude kohta jätkub. Meedia vahendusel saab lugeda ja kuulda-näha erinevaid arvamusi ja seisukohavõtte nn Langi nimekirjade kohta lausa igapäevaselt. Arvamusi avaldatakse, terad on sõkaldest eraldumas... kuid kultuuriminister käitub järjest arrogantsemalt. Asjaosalisi kokku ei kutsuta, arutelu ei korraldata, käib vaid üks lahmimine. Traagiline.
Tänases Sirbis ilmus Valle-Sten Maiste natuke süüvivam vaade olukorrale: Kultuuriajakirjandus piirab ise oma levikut ja esmaspäevases Postimehes Tauno Vahteri kirjastajate poolne vaade tekkinud olukorrale: nalja saab, aga kasu ei ole.

Neli aastat tagasi korraldasime oma Erialal aktuaalne seminaride sarjas kevadseminari teemal Raamatukogu ja raamatukoguhoidja rollid ning võtsime sealsed ettekanded ka videosse, mis on meie kodulehelt leitavad. Arvan, et need on täpselt sama aktuaalsed ka täna, kui olid siis: Raplamaa Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja Katrin Niklus räägib tegemistest Raplamaal ja meie kaugõppija Urve Vakker sellest, mida tehakse Saaremaa raamatukogudes.

Üks viide ka sellele, et raamatukoguhoidjate järelkasv on mures küll selle pärast, et ikka loetaks ja häid asju loetaks. Nii asusid hiljuti 2 üliõpilast koostama lastekirjanduse blogi Raamatulaegas, kus tutvustada head lastekirjandust eesti keeles kaasaegsel moel.

Ehk ükspäev ikka mõistus võidab.

miks lugeda?

Aastavahetuse Postimehes ilmus huvitav arvamuslugu Mihkel Kunnuselt: loomuldasa Punamütsike ehk mida raamat inimesega teeb. Miks ikkagi võiks/peaks inimene ka lugema ja ei ole piisav vaid nö kiiremini tarbitavate meediumide kasutamine.

Head uut aastat!