Viitaksin konkreetsemalt I. Ibruse artiklile "Plahvatuse võimalikkus tähendustööstuses", kust tooksin välja autori enda poolt sõnastatud küsimused, millele vastust otsitakse:
"...mida loovtööstusega tema nüüdsel ebakindluse ajal ette võtta, kuidas teda toetada ja millal toetamata jätta? Kas toetada vanade süsteemide püsimist – näiteks ooperit kui väärtuslikuks peetud kultuurivormi või ehk ka paberajalehtede väljaandmist (mida näiteks Prantsusmaal nüüd tehakse)? Või toetada ennekõike innovatsiooni, näiteks eksperimentaalset sisuarendust uutele platvormidele (mida tarbivad noored auditooriumid)? Kas toetada massimeediat või osalusmeediat? Kas toetada väljakujunenud teatrivõrku või innovatiivseid institutsionaalseid vorme – näiteks Põhuteatrit? "Välja tooksin ka hr. Ibruse intervjuu Robin Manselliga teemal infoturg ja digikultuur. Üks katke näiteks:
"...Selle tuumaks on tõsiasi, et informatsioonil (eriti digitaalsel informatsioonil) on mõned iseäralikud majanduslikud tunnused. Neist kõige ilmsemad on esiteks mitteammenduvus tarbimisel [non-rivalry] (see, kui mina kasutan sinu informatsiooni, ei kahanda sinu ligipääsu sellele, ning seetõttu infot ka sageli jagatakse) ning teiseks hõlbus paljundatavus (kui keegi on kord juba kandnud esimese infokoopia valmistamise sageli märkimisväärsed kulud, siis selle piiramatu reprodutseerimine maksab juba märksa vähem, ning digiinformatsiooni puhul on maksumus sageli tühine). Tavapärase turuanalüüsi eelduseks on müüjate ja ostjate tajumus, et mingi ressurss on suhteliselt napp – sellel põhinebki nõudluse ja pakkumise dünaamika. Informatsiooni digiteeritavuse (digiinfo tootmise ja kopeerimise kiirete muutuste) olukorras on seda nappusetingimust üha raskem saavutada ning niisugune areng seab kahtluse alla infoökonoomika eeldused, nagu ka intellektuaalse omandi õigused, mis allutavad informatsiooni autoriõigusele ning tekitavad omaniku/looja monopoli selle kasutamisele. Digitaalses võrgumaailmas levib jagamiskultuur, mis on väljakutseks traditsioonilisele arusaamale, nagu võiksid informatsiooni loojad/omanikud kord juba toodetud informatsiooni vabale ringlusele takistusi luua. See tekitabki pingeid."Ja huvitav suhtumine levinud arusaama infoühiskonna mõistmisest:
"...Stadiaalsed mudelid (nagu Lääne idee infoühiskonnast) on üldse vigased, sest arusaam staadiumide kaupa edasiliikumisest põllumajanduslikult tööstuslikule ja seejärel teenuste (ja info-) ühiskonnale kuulub Teise maailmasõja järgsesse moderniseerumisparadigmasse. On palju teistsuguseidki katseid mõtestada seda, mida peetakse silmas teadmis- või infoühiskonna all, mis sellist läänekeskset mudelit ei eelda ja millel oleks märksa suurem potentsiaal."Autoriõiguse arengutest e-kujul saab lugeda Mikhail Xifarase artiklitest, Lawrence Lessigi artiklit "Remiksimiseks vaba(statud) kultuur". Lisaks viitan siin ka L. Lessigi "Vaba kultuur" raamatule originaalis ja soovitaksin kõigil väga lugeda, kes inglise keelt ei pelga (ei ole raske, ega segane õigustekst - vaid väga ladus ja kaasahaarav lugemine).
