kirjandusblogisid

Eilses Sirbis on juttu ja ära toodud loetelu Eesti kirjandusblogidest, mõtlesin selle ka siia postitada: Kadri Tüüri artikkel Kirjandusest ja blogidest - raamatukogude tegevust on märgatud, mingisuguse kriitilise piiri oleme ületanud :)
Lingid: Kadri Tüüri valik eesti kirjandusblogidest ning lisaks ka mõningaid ringkonna esindajate arvamusi nähtuse kohta: KUIDAS SUHTUTE EESTI KIRJANDUSBLOGIDESSE?

erialahariduse väärtustamine

Kohe-kohe algab kool ja nii on hariduse teema (taas) päevakorral. Tõusetuvad jutud hariduse tähtsusest, välja tuuakse koolide ja erialade pingeread, käsil on haridusreform, tekivad küsimused, kas õppida Eestis või välismaal jpm.
Olles ise igapäevaselt osaline Eesti kõrgharidussüsteemis ja nähes meil toimuvat nö jooksvalt ja vahetult, siis minule tunduvad need jutud sageli jutud jutu pärast, kui midagi tegelikult parandada ja paremini teha soovivad. Praktikute hulgas on kirumine väga levinud, nagu ka arvamus, et küll mujal on asjad ikka paremini kui meil endil - me oleme uskumatult ebakindlad ja vähese eneseusuga rahvas! Kõik aga, kel võimalust olnud asju näha ja kogeda nii siin kui seal, teavad et on head ja halba nii siin kui seal ja see ongi normaalne asjade käik :)
Mulle tundub, et meile küll meeldib ja me räägime, et haridus on tähtis.. kuid me väga ei käitu selle järgi tegelikkuses! Eestis saab väga paljudel juhtudel läbi tegelikult nö formaalset haridust omades. Ja pole siis ime, et me nii ebakindlad oleme! Kui olla asi ise õppinud, mingi lühikursuse läbinud vms - siis selle läbi ei saa kindlust, et ma sellest asjast ikka kõike tean ja oskan. Ise õppimine on väga oluline, kuid ta on vaid komponent suuremas hariduse omandamise süsteemis. Ja kui jääb omandamata pilt suuremast tervikust, siis on väga keeruline sellesse täisväärtuslikult panustada, seda arendada ja maailmatasemel hoida.
Kui vaadata raamatukogu- ja infoteaduste (sh kõik mäluasutused!) valdkonda, siis maailmas esirinnas on kindlasti need, kus erialaringkonnad väärtustavad erialaharidust!

blogimine rahvaraamatukogudes Suurbritannias

Huvitav lugemine sotsiaalmeedia (eriti blogide) kasutusest Suurbritannias: Public Library 2.0: Culture Change? ajakirjas Ariadne.
"...In aiming to discover the level of engagement of UK public libraries with Library 2.0, I specifically concentrated on blogging in order to narrow the focus of the research to a scope that was achievable given the time constraints. I also felt that blogs are perhaps the most versatile Web 2.0 tool at libraries’ disposal, so that taking a snapshot of blog activity would give a pretty good idea of their wider engagement with Web 2.0 tools. Consequently, I tried to find as many UK public library blogs as I could. Further to this end, I wanted to explore the attitudes and behaviours of public librarians towards the use of Library 2.0 in their libraries which I did with an online survey."

minu IFLA highlight!

Ühte asja ootasin ma sellelt ürituselt kindla peale: reedel oli plenaaristungi esinejaks Hans Rosling!
Mina sain temaga nö tuttavaks TED-ettekannete kaudu ja seetõttu ootasin vahetut ülesastumist huviga! Ning ei pidanud ka pettuma :) Huvilised saavad hr Roslingi ettekandeid video vahendusel vaadata-kuulata tema veebilehel.

Väga meeldis mulle ka rootslaste promokampaania raamatukogudele: Library Lovers.
Nagu nii pildilt, kui ka viidatud veebilehelt näha saab, on kujundus väga silmatorkav! Ja kui linnas sõidavad trammid, mis on roosade südametega kaetud, siis ei saa tähelepanu tulemata jääda! Rootsis ei ole rahvuslikku raamatukogu poliitikat - selle saavutamine on kampaania peamine eesmärk.

raamatukogu ideest

Vähe on tegelikult üllama missiooniga ettevõtmisi (kui üldse!) kui seda on raamatukogu! Teha kättesaadavaks teave - inimkonna teadmised, oskused, kogemused, avastused jms. Rahvaraamatukogu idee on veel laiem - teha informatsioon kättesaadavaks kõigile ühtmoodi võrdselt. Tagada vaba, avatud juurdepääs inimest huvitavale teabele! ...ja see tundub nii lihtsana: istun arvuti ette, toksin otsisõna brauseri/google' otsiaknasse ja saangi vastuse, soovitud otsitulemuse! Kuid asjad ei pruugi nii lihtsad olla: kui ei ole juurdepääsu internetiühendusega arvutile, vastavale andmebaasile või infokogule - kes, mis siis aitab? Kus see juurdepääs saada? Ikka raamatukogus :)
Viimastel aastatel on informatsioonile juurdepääsu võimaldamisel aktuaalne avatud juurdepääsu (open access) kontseptsioon. See on alternatiiv kommertskirjastamisele ja võimalus oma materjale/teavet internetis arhiveerida (avalikud repositooriumid) ning kõigile leitavaks-kasutatavaks teha. Kuid nähtust võib vaadata ka laiemalt ja nii ongi ka raamatukogud seda ideed propageerima hakanud, kuna on ju (avalikud ehk rahva)raamatukogud algusest peale sellest ideest lähtuvalt toiminud: pakkuda avatud juurdepääsu, seda nii oma kogudele kui kõigele sellele, mis neis leida.
Avatus aga laiemaski mõttes: raamatukogu ruum on osa avalikust, avatud ruumist. Raamatukogu on kohtumispaik, töö- ja õppimispaik, meeldiv koht vaba aja veetmiseks ja hobidega tegelemiseks ning palju muudki.
Meeldiv on külastada kohta, kuhu võib vabalt sisse jalutada, materjale sirvida, kohvi juua, suhelda jpm. Kus on kaasaegne ja spetsiaalselt kujundatud keskkond, õdus atmosfäär :)
(Kirjutise ajendas täna lõppenud IFLA kongress ja selle ajal külastatud Rootsi raamatukogud.)

Esmamuljeid IFLAlt Göteborgis 2010

Osalen parasjagu IFLA kongressil Göteborgis ja mõtlesin, et kirjutan siia seekord oma mõningaid tähelepanekuid.

Tegemist on juba 76. korda toimuva üritusega, mina osalen teist korda (esimene kord oli aasta tagasi Milaanos). IFLAle sattusin, kuna osutusin valituks Eestit esindama IFLA Hariduse ja koolituse sektsioonis selle alalise komitee liikmena.
Tore on olnud leida-mõista-kogeda, et tegemist ongi nii toreda organisatsiooniga, kui oma tutvustuses öeldakse ja väljaütlemistes taodeldakse. Kongressil osaleb ligi 4000 delegaati rohkem kui 100 riigist. Vaateid ja arusaamu, rõõme ja muresid on nii sarnaseid, kui väga erinevaid. Põnev on kohata kolleege ka neist paigust, kellega muidu võib-olla palju konverentsidel jms kokku ei juhtu ja tegemistest päris igapäevaselt ei tea.
Esmapilgul võib mõelda ja tundubki, et nn arenenud riikide ja arengumaade probleemid on väga erinevad, kui neid aga süvenenumalt vaadata, siis kas ikka ongi: Eestiski on parasjagu käimas Lugemisaasta projekt, kuna oleme mures inimeste (eriti laste ja noorte) lugemisoskuse pärast. Selline ettevõtmine on varem aset leidnud näiteks Suurbritannias ja on peagi tulemas Austraalias - lugemise tähtsust on oluline rõhutada (taas ka) nn arenenud maailmas! Ehk siis kirjaoskus ja selle arengule kaasaaitamine on ikka jätkuvalt ühtmoodi aktuaalne meie kõigi jaoks :)
Tänahommikune plenaaristungi esineja oli kirjanik Henning Mankel, kes lihtsalt ja liigutavalt rääkis oma Mosambiigi kogemustele tuginedes sellest, mis on oluline: isikutunnistus, eneseväärikus, lugemis- ja kirjutamisoskus ehk haridus. (Ja kui oluline roll on siin rahvaraamatukogudel.) Vaadates viimasel ajal arenguid Eestis ja kui kiiresti meil tõuseb vaid põhiharidusega inimeste osakaal ühiskonnas, siis olen ennast mitmelgi korral tabanud mõtlemast - huvitav kuhu see tendents meid peagi välja viib?! (Ning siinjuures ka meie raamatukogude rahastamisprobleemid, muidugi!)

Göteborgis on parasjagu käimas iga-aastane kultuurifestival - kõikjal keegi esineb ja kõik on vaatajale-kuulajale tasuta!