Esimesed pääsukesed

Viimastel aegadel on sellest juttu olnud ja juba leiabki Eesti veebist vahvaid raamatukogude blogisid :)
Kultuuriakadeemias tegime üliõpilastega sügisel lisaks Vikipeedia täiendamisele veeb 2.0 kontekstis ka blogisid. Ülesandeks oli teha blogi info-/ mäluasutusele, infoteenusele või erialavaldkonda tutvustav teenus. Osa neist blogidest ongi juba hakanud oma elu elama ja näiteid sellest, mida üliõpilased tegid leiab TÜ VKA RIT osakonna kodulehelt blogi viidetest.
Hilissügisel oli blogiteemaline koolitus Raplamaal ja neil on üle maakonna sellest alguse saanud toredaid ajaveebe: Kohila raamatukogu, Käru raamatukogu, Kehtna raamatukogu, Raikküla raamatukogu, Vahastu raamatukogu, Laukna raamatukogu.
Asjalik blogi on ka Harjumaal Kiisa raamatukogul.
Loodetavasti järgivad eeskuju teisedki :)

e-raamatu luger Readius

Üks põhjusi, miks inimesed ei taha uskuda e-raamatusse on, et teda on ebamugav lugeda võrreldes seni harjumuspäraste trükitud formaatidega.
Tehnikainimesi see aga eriti ei heiduta ja nemad katsetavad ning tulevad välja järjest uute lahendustega, sealhulgas järjest kasutajasõbralikemaga.

Hollandi firma Polymer Vision on firma, mis teeb e-raamatu lugereid tavaraamatule sarnases formaadis: mobiilsed, painduvad ning loetavad. Seadme nimi on Readius, ta ei ole vaid e-raamatu luger, millega saab alla laadida ja lugeda raamatuid ning ajalehti, vaid temaga saab vastu võtta ja edastada nii e-kirju, tekstisõnumeid kui RSS-vooge, kasutada telefonina ja kalendermärkmikuna.
Seade on väikese mobiiltelefoni suurune, kuid ekraan on 5-tolli suurune ja ta on kokkupandav. Kasutatakse e-tinti, mis sellist võimaldab. See seade tuleb turule eeloleval suvel ja firmal on veelgi põnevaid plaane, mida lähemalt saab lugeda CNET News Blogist "Display technology's flexible future".

keskaegne helpdesk

Midagi lõbusat ja samas ka mõtlema panevat: keskaegne helpdesk :)

Raskusi on olnud ka varem selle harjumisega..  (palju tänu Leale viitamast!)

uuring Interneti mõjust raamatukogudele ja muuseumidele

Ühendriikides Institute of Museum and Library Services poolt uuriti Interneti mõju raamatukogudele ja muuseumidele ning muuhulgas leiti järgmist:

• "Raamatukogud ja muuseumid on enim usaldatavad võrgu infoallikad täisealiste hulgas kõigis vanuserühmades, haridustasemetel, rasside ja etniliste rühmade seas. Raamatukogusid ja muuseume peetakse kõige usaldusväärsemateks infoallikateks, neid hinnatakse kõrgemalt kui valitsuse, kommerts- ja eraisikute veebilehed. Uurimus näitab, et avalikkuse usaldus muuseumide ja raamatukogude vastu kandub nendega koos üle ka e-keskkonda.
• Suur kättesaadav infohulk infoajastul vaid kasvatab ameeriklaste huvi rohkema teabe järele. Inimesed otsivad informatsiooni paljudest kohtadest ja et üks allikas viib teiseni, siis muuseumid, avalikud raamatukogud ja Internet täiendavad üksteist selles inforikkas keskkonnas.
• Internet ei asenda inimeste nn füüsilisi külastusi raamatukogudesse ja muuseumidesse, ta võib hoopis aidata kaasa rohkematele külastustele neisse asutustesse. Leiti positiivne suhe Interneti mõjust inimeste rohkemale tulekule muuseumidesse ja raamatukogudesse."

Tulemused pärinevad 5 uurimusest, mis viidi läbi rohkem kui 1700 täiskasvanud ameeriklase küsitlemisel 2006. aastal.
Väga mõistlik tulemus ühe normaalse ühiskonna jaoks :)

muutumise vajadusest

Kuigi automatiseerimisest raamatukogudes räägitakse juba aastakümneid, siis kohtab veel ikka küsimust: kas ja miks ma pean oma töö automatiseerima?
Mõnes kontekstis on see jahmatav - kuidas siis tänapäeval võib veel nii küsida? Ja on kontekste, kus see on argipäev ehk ei "midagi erilist". See on meie reaalsus, et elame ajal, kus infotööski saab välja tuua samal ajal eksisteerivad erinevad ajastud: kes on automatiseeritud, järgivad arenguid infomaailmas ja püüvad uute võimalustega sammu pidada ning isegi realiseerida (Eestist siin hetkel küll väga head näidet tuua ei ole) ja teiselt poolt need, kes alles arutlevad, kas mu kataloog peaks olema elektrooniline või mitte; veebis ei ole nende olemasolust praktiliselt mingeid märke (ei ole kõige lihtsamatki veebilehte kontaktinfoga) jms.
Seda viimast aga kaasajal enam tolereerida siiski ei saa, sest üsna tõenäoliselt toob see kaasa asutuse uste sulgemise. Kui lähiajal see võiks juhtuda, on muidugi raske öelda, kuid kõik ühiskonna arengud viitavad, et üsna peagi.
Neid põhjuseid on mitmeid, millest olulisem on et uus, digiajastul üles kasvav põlvkond toimetab ühiskonnas teisiti. Muuhulgas on ka tema arusaam ja suhtumine raamatusse ning raamatukogusse erinev varasematest põlvkondadest.
Viimase aasta jooksul on neist asjust ka meie erialaringkondades tasapisi rääkima hakatud, kindlasti on see arutelumaterjal pikemaks ajaks, sest oleme ju alles selle tee algul ja ega keegi praegu tea, kuhu välja jõuda võiks. Postitan siinkohal viite oma eelmise aasta kevadel TÜ VKA Raamatukogunduse ettekandepäeval tehtud ettekande slaididele, kus sel teemal rääkisin ja mõtlema kutsusin.

veeb 2.0 olemusest

Lorcan Dempseyl on alati huvitavad ja asjalikud selgitused nähtustele, mis parasjagu toimumas ning kuidas neid võiks mõista ja infotöös paremini ära kasutada. Paljudele ei meeldi väljend veeb 2.0 - mis see siis ikkagi on ja mida seletab? Ehk mida ta ikka üldse väljendab või avaldab? Oma hiljutises postituses "The two ways of Web 2.0" Dempsey pakub oma lähema arusaama, mis on selle väljendi taga, kuidas talle läheneda. Ta toob ka viited sarnastele aruteludele erialakogukonnas. Kasulik lugemine :)

raamatukoguhoidja - kaduv elukutse?

Hiljutises Library Journalis kirjutab John Berry, et soovis ajaga kaasas käia kannatab nii eriala, selle oskuste, hariduse kui ka raamatukogu senine olemus ja maine. Võib-olla ehk soovimatult, kuid liigutakse selles suunas, kus edasimineku asemel toimub hoopis taandareng.
Raamatukogud on muutumas supermarketite taolisteks asutusteks, kus palju on iseteenindust ja robotlikku teenindust. Tähtis ei ole töötajate erialane ettevalmistus, neile esitatavad nõuded ja oskused (a la teatmeteeninduses hakkama saamine, teabe kirjeldamine ja märksõnastamine jms), vaid neil tuleb täita väga lihtsaid, spetsiifilist ettevalmistust mittevajavaid ülesandeid.
Berry süüdistab sellises arengus raamatukogude juhte, kel on (kaasaegne) juhtimis- ja mitte raamatukogundusharidus ning üritavad raamatukogugi juhtida kui misiganes muud ettevõtet. Samuti kritiseerib ta erialakoolitust, kus hea hariduse andmisel on mureks hoopis õppekava säilitamine ülikoolis, mitte aga eriala arengule keskendumine. Õppekavadest on välja jäetud palju erialaspetsiifilist, mis asendatud nn üldainete jms-ga.

Eestis on sellisele tendentsile enim ja kõige valjemalt tähelepanu juhtinud Mati Muru oma artiklitega ajakirjas Raamatukogu, kus ta on kritiseerinud meie eriala arenguid ja kutseõpet, ka kasutusele võetavaid uusi mõisteid, mida ehk teinekord liig kergekäeliselt tehakse.

Ise ma asju nii tumedates toonides ei näeks. Mõtlema ärgitamiseks ja tähelepanu juhtimiseks tuleb äärmuslikult esineda. Elame muutuval ajal, muutusi tuleb jälgida ja üritada end uutesse oludesse sobitada, seda peaks aga katsuma teha mõistlikult. Midagi ära lõhkuda on väga lihtne, üles ehitada aga raske. Muutused põhjustavad ebamugavust, kuid need tuleb tervelt üle elada.