18.-19. oktoobril toimus Rahvusraamatukogus Kultuuriministeeriumi poolt korraldatud rahvusvaheline konverents "Intelligent Access to Digital Heritage".
Kena ettevõtmine, eriti kuna see oli osalejaile tasuta ja esinema oli kutsutud huvitavaid esinejaid mitmest eri paigast. (Vaata konverentsi programmi , juures on ka sisukokkuvõtteid. Slaidid jagati neile, kes jaksasid konverentsi lõpuni ära kuulata...)
Kuulajaid oli aga vähe ja järjest vähemaks ürituse edenedes jäi. Ega neid igaühe individuaalseid põhjuseid ju tea, aga ilmselt räägiti asjadest, millega Eestis ei tegeleta ning mida üleöö arendama ei hakka ka.
Olid ka Eesti poolsed esinejad, kes üritasid meil toimuvast siiski head muljet jätta (nagu ikka see, et külaliste tulles lööme fassaadid särama, mis sisehoovis toimub, kes seda märgata jõuab).. kuid kui need veebilehed lahti võtta, siis iga seal käinu küllap teab, mida leiab ning mida mitte.
Me oleme seisus, kus on hea, kui midagigi võrku saab... aga et oleks arvestatud tänapäevaseid veebitehnoloogiate võimalusi, see on kõik alles unistustemaa. Raamatukogud näevad vaeva kataloogide e-kujule viimisega ja e-tellimuste ning -laenutuse juurutamisega - kellel aega veel selle veebiga tegeleda! Teadus- ja suuremates raamatukogudes oleks nagu see etapp läbitud (integreeritud raamatukogusüsteemid on juurutatud), digitaalraamatukogu tulek aga venib...
Muuseumid alles juurutavad infosüsteemi, et kogud ühte kohta ja elektrooniliselt arvele võtta. Üksikuid kogusid on digiteeritud (ja on toredaid näiteid), kuid kõik on ikkagi liiga algusjärgus. Ja maailm ning veebivõimalused aina arenevad, meist sõltumatult...
Eesti on uhke oma IT saavutustega, kahjuks meie mäluasutuste tegemistes need saavutused ei kajastu. Meil ei tee ülikoolid ja mäluasutused koostööd, et head lahendust ühiskonna hüveks välja töödata. Meil on üksikud firmad, kes aitavad mäluasutustel mõningaid lahendusi siiski pakkuda - kuid seda on selgelt vähe! Ehk tuleks ministeeriumi(te)s ühe tasuta konverentsi korraldamise asemel üritada hoopis koolitusi korraldada, erinevaid partnereid kokku viia, et reaalseid lahendusi tuleks, valitsuselt raha välja kaubelda, et Eesti ei oleks oma panusega 0 seisus ja viimasel kohal ressursside pakkumisega Euroopa ühistesse projektidesse.
